Kajakimatk rahutul Tasmaania lõunarannikul
Päev Marielli logiraamatust: Dead Man’s Cove. Äratus kell 4.30, päiksetõusuks oli valminud lõkkel puder ja asjad süstadesse pakitud. Olles juba 3 päeva tuule vaibumist oodanud ja toiduvaru jõudsalt hävitanud, otsustasime edasi liikuda. Ilmaprognoos lubas mõõdukat vastutuult, esimene võimalik maabumine 40 kilomeetri pärast.
Esimene tund veel oli vaikne, kuid ees oli tihe, udune külm front ning Tasmaania lõunapoolseima neeme juures pistsime nina kõvasse tuulde. Kaljuseintelt tagasipeegelduvad lained liitusid me ümber metsikuteks viie-kuue meetristeks püramiidjateks veekuhilateks. Hetkeni, mil olime sadadest delfiinidest koosneva parve sees, oli kogu mu fookus suunatud Oskari ja Rene paadi veeliinis püsimisel, et vastutuules ja hoovuses vähemalt jalakäija kiirust hoida. Koos väsimusega kasvas ka laine ja koosluse vürtsitamiseks otsustas rohelise süsta nina kinnitustest järgi anda ja käis kolksuga lainetega sünkroonis üles-alla.
Peale üheksat tundi vastutuult aerutamist hakkasid paistma saared, mille taga oli kaks potentsiaalset maabumiskohta, tekkisid ülemeelikud emotsioonid seni, kui Oskar hõikas, et nägi lainest alla surfates vist vees süstapikkust haid. Nagu kadus hai, kadus ka lootus saare kitsal liivaribal maha saada, sest viimaste tormipäevade ummiklainetused tulid mitmest suunast ja murduvad mehekõrgused vahurullid kõlasid kui pidev raketistart. Aerutasime veel. Tuul vaibus, sajameetrised graniitkaljud vahetusid kodusemate lubjakivi astangute ja plaatidega, mille vahel oli palju tillukesi lahesoppe.
Kella poole kuueks jõudsime Dead Man’s Cove’I - eukalüpti metsas asuvasse kaitstud laagripaikka, kus õhtu vältel saime seltsiks väikesed vinged Tasmaania jalgsimatka taadid ja suurte poriste saabastega noorpaari. Muljeid ja kakaod jagasime kaaslastega, kes olid just läbinud 15 päeva pikkuse Tasmaania lõunaranniku matkaraja kõige raskema etapi.
Telgis uinudes arvutasin, et õlu, millega Rene ümber Tasmaania lõunaneeme aerutanud esimest Eesti naist premeerida lubas, asub vähemalt 200 kilomeetri kaugusel. Öösel tõusid tuuleiilid ja poolunes kerkisid visioonid kurikuulsate eukalüptide kohta, mis ilma igasuguse teadusliku seletuseta oma oksi heidavad.
Igahommikune rituaal mereilmateate kuulmiseks tähendas seekord pooletunnist retke läbi parasvöötme vihmametsa VHF raadio levialasse. Anti tugeva tuule hoiatus, mis tähendas pesupäeva, kalapüüki, baromeetri jälgimist, kaartide uurimist ja korduvaid rännakuid kõrgematele nukkidele värske ilmateate järgi. Olles harjunud rannas või kaljunukkidel magama, tõstsime telgi rahulikuma une nimel ümber, sest taadidki muhelesid teele minnes, et kohalikud teavad eukalüpti kui “widowmaker’it”. Jäime laagrisse kolmekesi kõrgrõhkkonda ootama, sest erinevalt jalgsimatkajast oleks tuul võinud meid Uus-Meremaa suunas ära puhuda.
Alustades ettevalmistusi kuuajaseks kajakimatkaks Lõunaookeani vetes teadsime, et tegemist on muust maailmast äralõigatud paigaga, kus ilm muutub minutitega ja tavalised on mereolud, mil lainepõhjast paistab vaevu kalalaeva kabiin. Meie õnneks pakkus tänavune tormine, soe sügis pikka aerutamishooaega ja häid tingimusi harjutamiseks ka Eestis ning jõuluõhtuni välja sõitsime tormidega Ristnasse meresüstaga surfama. Koos kuuajase matkaga Tasmaanias täituski ideaal elust, kus süstahooaeg kestab aastas 10 kuud. Peale matka Tasmaanias saime muidugi aru, et järgmise matka eel tasub igal võimalusel näiteks Tallinna lahel vastutuult aerutamist treenida, sest ilusas surfilaines aerutasime 50 kilomeetrit viiesajast.
Peale metsiku, lainetava ja voolava Lõunaookeani ja Tasmaania ranniku inimtühjuse paelus aerutamisele lisaks mõte, et enne koloniaalvõimu elasid Tasmaania aborigeenid väga lihtsat kuid kvaliteetset elu. Laagrielu argiküsimusteks kujunesidki rahulikud arutlused, et “kuhu ulatub öine tõus?” või “mil viisil valmistada rasvaseid kalu, kui ajupuitu ja kive on palju, aga Trangia kütus vähe ja kehtib tuletegemise keeld?”. Nagu põliselanikud, teadsime, et toiduvaru tuleb kas ookeanist või kaugelt jahiretkelt hankida. Meie puhul tähendas jahiretk mitut päeva aerutamist poodi, kus valida sai konserveeritud spagettide ja paari röstsaia vahel, seega proovisime võimalikult palju loodusest lisa leida, peamiselt molluskeid ja vetikaid. Peale esimest suuremat karbisöömist selgus muidugi, et mõnusa kõhutäiega katsetades riskisime ka kõhuparasiitidega, mis järgneval päeval oma osa väärtuslikust kõhutäiest nõudsid ja seejärel kadusid.
Lisaks ussihäirele seostuvad mitmed eredamad elamused Austraalia faunaga, sest oma eksistentsi eest seisvaid isendeid kohtasime rikkalikult. Ühel ööl ärkasin kerge kolina peale ja komberdasin kuuvalgel kivide vahel esimese paadini, kontrollisin süsta luuke, kus toit asus. Kaks sammu edasi teise süsta juures toimetades krabistas esimese paadi äsjasuletud luugil kopra suurune, kassi hoiakuga musta kogu. Sekund hiljem hüppas see va opossum süsta kummist luugi peal, kiskus käppadega kaant maha ja jõllitas kuupaistel sätendavate silmadega otsa. Kokkuvõttes jäi opossumite ja muude oportunistlike ööloomadega kokkupuutes ainsaks kaotuseks veerand pudelit maapähkliõli, mis oli hommikuks ära joodud.
Nagu Austraalia on Tasmaaniagi kuulus madude rohkuse poolest, kuid õnneks töötas hästi vanaemade tarkus, et madude elualal tasub jalgadega igal sammul natuke trampida. Kõik kümmekond kohtumist lõppesid rahulikult ja rõõmustav oli avastus viimasel matkapäeval, et maod jahivad üksteist sest leidsime suure musta mao, kes isukalt väiksemat madu seedis, kui neelatav veel edasi toimetas.
Oluliselt harmoonilisemad olid kohtumised merel. Tõsiseim oht oleks olnud süsta ja hai kokkupuude, kuid selleks pidasime meeles lihtsat reeglit. Hoida hülgelesilatest eemal, sest kus on hülgeid – seal ka tavaliselt haid. Sellegipoolest nägime naljakat vaatepilti sombusel pärastlõunal kui olime käinud Dover’i nimelises külakeses poes. Aerutasime lõhekasvatus sumpade äärest mööda ja kauguses paistsid nagu kaks paari poolemeetriseid uimi veepeal, samas need ei liikunud. Paari meetri kauguselt selgus, et tegu oli kahe suure, karvase hülgega, kes selili vedelesid ja loibadega üksteist paitasid. Elu tundus väga mõnus. Sama mõnus tundus tormilindude elu, kes päeval tuhandetena meie ümber mere kohal keerlesid ja pimedas oma mullastesse urgudesse kadusid. Või delfiinid, kes aeg-ajalt, kolme kajakki uudistama tulid ja sünkroonis süstade alt läbi sukeldusid, nii et tundus, et aer võib neid kriipida. Nii mõnigi kord lendles absurdselt suur albatross meid vaatama või võttis kalalaev kursi uudistama ja pardalt küsiti ega millestki puudus pole.
Tõeliselt priviligeeritud seisuse tunne tuli South Bruny Rahvuspargis, mille hunnitut kivimoodustistega rannikumaastikku avastades oli tunne, et oleme kaasaja maadeuurijad, kes sattunud Abel Tasman’i ja James Cook’i jälgedele. Uurisime kitsaste basaldist sammaste vahel avanevaid viie – ja kuueharulisi ristmikke, mis on nii kitsad, et laevatatavad vaid süstaga. Jälgisime, kuidas lained imeti koobastesse ja siis jälle väljasülitati, nii et veejuga taga. Väheste inimestega tormipäevadel juttu rääkides anti tihti mõista, et nägime ühte kihvtimat osa Tasmaaniast ja kulgesime perspektiivis, millest kasvas uus elu- ja loodustunnetus.
Kogu reisi teostuse keerulisem osa oli logistika. Otsustasime endaga Euroopast kaasa võtta parimad võimalikud ekspeditsioonideks mõeldud meresüstad. Lasime need valmistada kolmeosalised, et nendega oleks võimalik lennata. See tähendas, et välistatud olid lennufirmad, mis ei aktsepteeri veespordivarustust või kellel on pagasile kehtestatud standardmõõdud. Kokkuvõttes lendasid Oskar ja Rene Emirates’iga nii, et kummalgi pagasis kajak, käsipagasis kuiv ülikond ning navigatsiooni- ja sidepidamisvahendid. Algselt plaanitud marsruudi pidime järgmiseks korraks jätma, sest Oskaril ilmnes tõrge tööviisaga ja ta veetis nädala Manchesteris dokumente klaarides. Aerutasime esimese nädala kahekesi ja kohtusime Oskariga Faith Islandil, kuhu ta oli aerutanud Austraalia sõbranna pooliku puust Grööni aeru ja pliiatsiga joonistatud kaardi abil. Kuna meie olime tuulelõksus koos Oskari varustusega teiselpool Bruny saart, veetis ta oma esimese öö paadi kõrval magamiskotis, tutvustas ta hiljem meile kõikvõimalikke häälitsusi, kuidas peletada eemale tundmatuid elukaid.
Kokku läbisime pea 500 kilomeetrit 18 sõidupäevaga, millele lisandus 8 tormipäeva.
